Templirüütlid alguses:

Hugues de Payens initsiatiivil 12. sajandil looduna, oli tollaste Templirüütlite (täpsemalt Ordo Templi Hierosolymitani) esmaseks missiooniks kristlaste lunastusele kaasaaitamine – palverändurite teekona turvamist Pühal Maal võiks tollases maailmapildi ja -tunnetuse tänapäevase projektsioonina mõista just heategevusena (Mat.25).

Selle tegevusega saadav personaalne lunastus ei olnud vähetähtis, kuid tinglikult võis seda nimetada ordu liikmeks oleku ning igapäevase tegevusega kaasaskäivaks privileegiks või võimaluseks. Ka tänapäevases kontekstis ei tohiks ükski heategija võtta oma tegevust kui sponsorlust või enesereklaami, vaid kui altruismi, mis Euroopas hakkas levima just kristluse tekkimisel.

Niinimetatud ristisõdade ideoloogina ning kloostrikorra uuendajana tuntud Clairvaux’i Bernardi poolt sõnastatud reeglid, mis võtsid malli benediktiinide reeglitest, lubasid uuel ordul saada ühtlasi ka vaimulikuks liikumiseks. Seetõttu oli templirüütlite vennaskonna näol tegu esmakordselt ilmaliku organisatsiooniga, millel lubati samal ajal olla ka vaimne.

Tänapäeva templirüütlid:

Ordu ülemaailmse struktuuri taasrajamine toimus aastal 1804, mil Prantsuse arst Fabre-Palapart Napoleon Bonaparti toetusel lõi Templiordu nimelise organisatsiooni, mis leidis ametliku riikliku toetuse Napoleon III poolt küll alles aastast 1853. Ordu tegutses siis ja tegutseb ka praegu keskaegsete templirüütlite ordu traditsioonide kohaselt, kuid ei pretendeeri Hugues de Payensi loodud ning paavst Clemens V poolt 1312. aastal laiali saadetud ordu õigusjärgsusele või pärandile

Kuid miks siis just säärane nimetus?

Keskajal tegutses ju Pühal Maal mitmeid ordusid, näiteks on tuntud veel nn johaniitide ordu (hilisem Malta rüütlite ordu) nimi. Eestlastele ei ole aga kindlasti võõras ka Saksa ordu ehk Ordo domus Sanctæ Mariæ Theutonicorum Ierosolimitanorum nimi. Arvatavasti seisneb templirüütlite tuntuse fenomen selles, et lisaks (või tänu) mainitud palverändurite kaitsefunktsioonile ning oma reputatsioonile Euroopa õukondades, millega kaasnesid rohked privileegid, kujunes ordust tervet Euroopat hõlmav esimene transpordi-, panganduse- ning julgeolekualane suurkorporatsioon. Ordu suuruses, kasvus ning ka pidevates kontaktides islamimaailmaga aga peitus organisatsiooni hukatus. Laskumata siin ordu laialisaatmise põhjustesse sügavamalt nagu ka 14. sajandi alguse sündmustesse, saame me vaid konstanteerida, et ajaloo areenilt kadusid hereetikuteks tembeldatud templirüütlid pea täiesti kuni tüüpiline valgustusajastu inimene Fabre-Palaprat, kellele olid olulised sellised mõisted nagu humaansus ja ligimesearmastus, nägi oma loodava heategevusordu eeskujuna just templirüütleid. Tema jaoks olid just templirüütlid ja rüütelikkus need sünonüümid, mis kujutasid abistamist ja kaitset, siivsust ja pühendumust aga ka rüütelikkust valgustusajastu mõistes. Seega ei ole midagi imelikku selles, et tema poolt rajatav ordu sai oma nimeks Templiordu, mis põhines just neile ideaalide sünteesile. Mitte vähe oluline ei olnud 19. sajandil levima hakanud romantismi idee, mil nimi templirüütlid assotseerus paljudele tolle ajastu suurkujudele müstilise maailma esindajatega, milles segunesid nii kaotatud templirüütlite aarded, Moosese Seaduselaegas, Püha Surilina kui ka Püha Graal.

Napoleon III surmaga kaotas ordu oma tugevaima kaitsja ning ühendaja. Samal ajal raputasid läänt taaskord suuremad või väiksemad koalitsioonisõjad ning mõnekümne aastaga tekkinud rahvusvahelised sidemed kadusid nagu kadus ka vast loodud ordu tsentraliseeritud struktuur. Isegi veel tänapäeval eksisteerib kümneid erinevaid fraktsioone ja liikumisi, mis kõik ühel või teisel kujul kannavad oma nimes mingit vormi nimetusest templirüütlid. Fabre-Palaprati loodud liikumise otsesteks järglasteks saab aga lugeda vaid neid templirüütleid, kes kannavad aastast 1932 nimetust Ordo Supremus Militaris Templi Hierosolymitani – lühendatult OSMTH. Kuid isegi see liikumine oli jagunenud pea kolmeks erinevaks ja sageli rivaalitsevaks osaks.

1995. aastal otsustas enamus OSMTH liikmeid (Austria, Prantsuse, Itaalia, Soome, Inglismaa, Walesi, Inglismaa, NATO ja USA rüütelkonnad) Salzburgis toimunud assambleel moderniseerida ning ümberkorraldada ordu senise töö. Esimeseks sammuks oli ordu regendi Fernando de Sousa-Fontes’i statuudi lõpetamine, viimase ebaeffektiivse ning ebakorrapärase juhtimisstiili tõttu. Need vähesed ordu liikmed, kes keeldusid demokraatlikult vastuvõetud otsusele allumast on hetkel tuntud kui “OSMTH-asevalitseja” (OSMTH-Regency) liikumisena, samas kui demokraatlikul teel moderniseeritud OSMTH esindab suurimat ning parimalt organiseeritud templirüütlite liikumist maailmas. Tegu on apoliitilise ja heategevusliku organisatsiooniga, mis on registreeritud Šveitsis (registreerimisnumber: CH-660.197299-4).

Iga Suurrüütelkond kujutab endast isamaalist ja antud piirkonna parendamisele pühendunud organisatsiooni. Vabaduse alalhoidmine, on põhialuseks nii eelarvamusteta kooseksiteerimisteks kui ka usuvabaduseks, loomaks effektiivsemaid võimalusi headeks tegudeks. Sest tänapäeva templirüütlite põhimissiooniks on heategevus. Heategevus, mis toimub nii kohalikul kui ka Püha Maa tasandil, lähtub sellest, et inimesi tuleb aidata nii et nad suudaksid aidata iseennast.

Ordu motoks on ladinakeelne väljend, mis pärineb Uue Testamendi 115 Psalmi esimesest lõigust: “Non nobis, Domine, non nobis, sed Nomini Tuo ad gloriam” ( “Mitte meid, Issand. Mitte meid, vaid Sinu nime ülistagem!”)

Templirüütlid Eestis:

Teadaolevalt pole Templirüütlid kunagi varem Eestis aktiivselt tegutsenud. Oletatavasti võime väita, et nende kohalolek on siin olnud seni täiesti marginaalne kui mitte olematu.. Templirüütlite uus tulemine 19. sajandil ei jätnud teadaolevalt mingeid jälgi ka meie baltisaksa ajaloosse. Alles aastal 2001 löödi Soome Suurprioraati kuuluva Turu komtuurkonna komandöri eestvõttel ja eestkostel esimene eestlane templirüütliks.

Võttis aega veel seitse aastat, et järgmised kolm eestlast ning üks eestimaalane saaksid uuteks templirüütliteks.

Tänasel päeval on Eestis loodud oma Prioraat ning tegutsevad komtuurkonnad Tallinnas ja Tartus. Loodetavasti saame me peagi rääkida ka Eesti Suurprioraadist, kellel on ka oma eestlasest Suurprior.